Wednesday, November 3, 2010

Neljas sissekanne

Veidike aega mööda läinud, igasugu juhtumisi olnud, kirjutan siis natukene. Esimene uudis on töö kohta, ma ei alustanudki oktoobri lõpul nagu alguses plaanitud, ei tea milles asi oli. Style Inc. vabandas loomulikult ette-taha (Paistab, et tüüpiline inglaste värk on vabandada, isegi siis kui nad seda tõenäoliselt tõsiselt ei mõtle). Ma alustan neljandal Novembril ja siin toimub ka järgmine muutus, ma ei lähe tööle Guccisse vaid tööandja otsustas, et mul oleks parem töötada (Ikka Harrodsis, mis on tore, ei pea endale mingeid muute marsruute paika panema) Louis Vuitton'i esinduses, mis on minu arust parem. Ei ole ka ainult meeste osakonnas, vaid ka naiste omas. Neljandal on siis Assessment Day, kus nad tõenäoliselt hindavad minu kompetentsust moemaailmas ja klientidega suhtlemisel. Kui päris aus olla, siis ega ma ei tea, mis päriselt toimuma hakkab, kuid eks ma kohapeal näen. Enne seda on vaja ennast viimaste moetrendide ja Louis Vuitton'i ajalooga kurssi viia, nii igaks juhuks. Tore oleks teada millega ma tegelen, mitte et bränd mulle tundmatu oleks.

Mul on nüüd ka püsiv elukoht. Sellega on päris huvitav lugu ja ma leian, et minu oskused enda elu mugavaks teha on märkimisväärsed ja need oskused võivad mind ka tulevikus päris palju aidata. Ma elan (Jah, täitsa rendilepingud ja puha) Charlotte'i vanemate juures. Kõlab võib-olla veidralt, kuid tegelikkuses on asi mõnusalt korraldatud. Ta vanemad (Robert ja Sherley) elavad kesklinnast umbes poole tunni tee kaugusel ja neil on siin võrdlemisi suur maja. Lausa nii suur, et nad ei ole ühele toale otstarvet leidnud. Juhtus siis nii, et Charlotte tuli sellele heale mõttele ja ilma pikema jututa ma asjad ka siia kolisin. Üürin neilt siis seda ühte tillukest tuba kuhu lahedasti kõik asjad ära mahuvad. Loomulikult kasutan ka ülejäänud maja ja saan Charlotte' vanematega väga hästi läbi. Nad ise ütlevad, et eks ma siis olen nende välismaine projekt, kui neil kunagi vaja eestisse tulla, siis teavad kelle poole pöörduda. Kõik eluks vajalik on olemas, süüa teen ja ostan loomulikult ise, kuid pahatihti juhtub, et söön koos perega. Kogu loo plusskülg on see, et see variant on mulle väga odav, nii umbes kaks-kolm korda odavam kui üürida tuba kusagil mujal, lihtsalt seepärast, et nad ei nõua mult suurt üüri, sest ma aitan ka majapidamistöödega ja muude nokitsemist vajavate asjadega. Nagu öeldud, on mul passiivne oskus enda elu mugavaks teha.

Päris inglase kombel pole veel suutnud elama hakata, teed ei joo, kuid lõunat ei suuda ilma küpsisteta üle elada (No ma toitun ikkagi soojast toidust ka), mis ei ole minu puhul tüüpiline, sest pole kunagi eriline küpsisesõber olnud aga mis mul üle jääb, šokolaad on siis täielik saast, kohalik vähemalt.

Neljapäeval näeb, mis ma täpselt tegema hakkan ja kuidas see kõik välja näeb, eks siis miski aeg pärast seda panen oma muljed kirja. Ootan tööle asumist, siis on kõik asjad paika loksunud ja ei pea enam millegi pärsat muretsema.

Mulle meeldib siin.

4 comments:

  1. Üldiselt me ikka loeme ja oleme huvitatud, et siin oleks midagi. Hea teada, et sul seal suures linnas on kõik korras. Ja kohe alustad nii kuulsast kohast, mitte mingist keldripoest
    :-)
    Meil ka kõik ikka endist viisi.

    ReplyDelete
  2. Kammoon, kaua võib oodata järge? Kertu Rakket sinust ei saa ju niimoodi. Ootaks juba loomingut:-)

    ReplyDelete
  3. Polegi plaanis olnud sugu vahetada. Varsti.

    ReplyDelete
  4. Kas oled uhkeks läinud, ei kõlba enam üldse maakatega tegemist teha?

    ReplyDelete