Neljas sissekanne

Veidike aega mööda läinud, igasugu juhtumisi olnud, kirjutan siis natukene. Esimene uudis on töö kohta, ma ei alustanudki oktoobri lõpul nagu alguses plaanitud, ei tea milles asi oli. Style Inc. vabandas loomulikult ette-taha (Paistab, et tüüpiline inglaste värk on vabandada, isegi siis kui nad seda tõenäoliselt tõsiselt ei mõtle). Ma alustan neljandal Novembril ja siin toimub ka järgmine muutus, ma ei lähe tööle Guccisse vaid tööandja otsustas, et mul oleks parem töötada (Ikka Harrodsis, mis on tore, ei pea endale mingeid muute marsruute paika panema) Louis Vuitton'i esinduses, mis on minu arust parem. Ei ole ka ainult meeste osakonnas, vaid ka naiste omas. Neljandal on siis Assessment Day, kus nad tõenäoliselt hindavad minu kompetentsust moemaailmas ja klientidega suhtlemisel. Kui päris aus olla, siis ega ma ei tea, mis päriselt toimuma hakkab, kuid eks ma kohapeal näen. Enne seda on vaja ennast viimaste moetrendide ja Louis Vuitton'i ajalooga kurssi viia, nii igaks juhuks. Tore oleks teada millega ma tegelen, mitte et bränd mulle tundmatu oleks.

Mul on nüüd ka püsiv elukoht. Sellega on päris huvitav lugu ja ma leian, et minu oskused enda elu mugavaks teha on märkimisväärsed ja need oskused võivad mind ka tulevikus päris palju aidata. Ma elan (Jah, täitsa rendilepingud ja puha) Charlotte'i vanemate juures. Kõlab võib-olla veidralt, kuid tegelikkuses on asi mõnusalt korraldatud. Ta vanemad (Robert ja Sherley) elavad kesklinnast umbes poole tunni tee kaugusel ja neil on siin võrdlemisi suur maja. Lausa nii suur, et nad ei ole ühele toale otstarvet leidnud. Juhtus siis nii, et Charlotte tuli sellele heale mõttele ja ilma pikema jututa ma asjad ka siia kolisin. Üürin neilt siis seda ühte tillukest tuba kuhu lahedasti kõik asjad ära mahuvad. Loomulikult kasutan ka ülejäänud maja ja saan Charlotte' vanematega väga hästi läbi. Nad ise ütlevad, et eks ma siis olen nende välismaine projekt, kui neil kunagi vaja eestisse tulla, siis teavad kelle poole pöörduda. Kõik eluks vajalik on olemas, süüa teen ja ostan loomulikult ise, kuid pahatihti juhtub, et söön koos perega. Kogu loo plusskülg on see, et see variant on mulle väga odav, nii umbes kaks-kolm korda odavam kui üürida tuba kusagil mujal, lihtsalt seepärast, et nad ei nõua mult suurt üüri, sest ma aitan ka majapidamistöödega ja muude nokitsemist vajavate asjadega. Nagu öeldud, on mul passiivne oskus enda elu mugavaks teha.

Päris inglase kombel pole veel suutnud elama hakata, teed ei joo, kuid lõunat ei suuda ilma küpsisteta üle elada (No ma toitun ikkagi soojast toidust ka), mis ei ole minu puhul tüüpiline, sest pole kunagi eriline küpsisesõber olnud aga mis mul üle jääb, šokolaad on siis täielik saast, kohalik vähemalt.

Neljapäeval näeb, mis ma täpselt tegema hakkan ja kuidas see kõik välja näeb, eks siis miski aeg pärast seda panen oma muljed kirja. Ootan tööle asumist, siis on kõik asjad paika loksunud ja ei pea enam millegi pärsat muretsema.

Mulle meeldib siin.

Kolmas sissekanne

Ma olen jõudnud arusaamisele, et inimese oskused ja tema andekus puutuvad väga vähe sellesse kui hästi tal midagi tehes läheb. Tuleb välja, et sotsiaalne kapital, inimesed keda sa tunned ja tead, mängivad märkimisväärsemat rolli kui miski muu. See tähendab, et mul on kõik hästi. Neljapäeval tegelesin möödapääsmatu bürokraatiaga, tegin endale NI numbri (National Insurance), mis (tuleb välja) on vajalik, et legaalselt töötada. Kogemus oli tore - pärast tunde järjekorras passimist ja töökeskuses raamatut lugemist, saadeti mind intervjuule, kus mind võttis vastu kohutavalt halva inglise keelega inimene, kelle tööülesandeks on inimesi intervjueerida ja selle põhjal otsustada, kas nad on sobivad riigis makse maksma või mitte. Esiteks - mille kuradi pärast pean ma nii palju jama läbima, et makse maksta, mida ma niikuinii ju teha ei taha. Teiseks - olgem nüüd ausad, ma oleks seda tööd oluliselt paremini teinud kui see tegelane laua taga. Igaljuhul, see tehtud, tore. Kui ma nüüd kunagi laenu tahan siis ma selle ka tõenäoliselt saan.

Sotsiaalne kapital, nagu juba öeldud, määrab palju. Tänu tädile kohtusin ma tema tuttava tuttavaga, kes oli teinud mõned kõned ja saatnud mind Style Inc. kontorisse intervjuule. Peale (järjekordset) passimist (mul on selline tunne, et suurem osa inglismaal töötavaid inimesi veedavad suurema osa oma ajast niisama istudes), sain natukene jutustada naisterahvaga Philippa (vist leedukas), kes mind ka kohapeal tööle võttis. Töö ise lihtne ja tore, klienditeenindaja erinevais rõivastekauplustes. Erinevates seepärast, et olen nn. katseajal, mis kulmineerub sellega, et olen nädala ühes kohas, nädala teises jne. Nii umbes kaks/kolm kuud kui ma ühele kohale paigale saan jääda. Esimene peatus: Gucci Men's Department in Harrod's. Peale seda D&G jnejnejne. Alustan oktoobri lõpus.

Korteriotsinugd edenevad, järgmiseks nädalaks on palju kohtumisi kokku lepitud, järgmine nädal tahan ka oma otsuse teha, oma kodu oleks tore. Homse päeva peale on lükatud veel möödapääsmatut bürokraatiat, tuleb kohalik pangaarve avada. Kui see tehtud siis ongi ainukeseks küsimuseks enda korteri leidmine ja kõik ongi hästi.

Pole siin elamises keerulist midagi.

Teine sissekanne

"Wow, I'm amazed, I didn't know there's an Estonian language!"

Jah, sellised need britid juba on. Iseenesest pole ju viga, et üks haritud inimene ei tea, et eestlastel on oma keel (Nagu mida kuradit? Kas me sööme väljal rohtu ja suhtleme röhitsedes?), kuid selline inimene ei peaks teesklema, et ta tark on. Või vähemalt võiks ta sellise (mitte)teadmise enda teada jätta. Olen kohanud suurt hulka rumalaid inimesi, kuid see-eest paistavad toredad ja targad inimesed silma nagu alasti Playboy modell raugaeas vanameeste keskel. Ja mul on au olnud paljuga neist ka tutvuda.

Läheb toredasti, sain ühe iirlasega tuttavaks, kelle hääldamatu nimi mul siiani meeles pole, kutsun teda lihtsalt iirlaseks. Ta kolis just Dublinist Londonisse ja kuna minagi vahetasin väiksema pealinna suurema vastu on meil midagi ühist ja oleme hästi läbi saama hakanud.

See nädalavahetus on transpordi mõistes veidi nõme olnud. Metrootöötajatel on mingi kuradi streik (Nagu ma aru sain, siis on neil vähemalt kord kuus üks, vist selleks, et inimestele meelde tuletada, et need metrood ei sõida niisama) ja terve metroovõrgustik on halvatud. Pidin 15-minuti vahemaa (metrooga) läbima 45-minutiga, sest pidin kolmes erinevas kohas ümber istuma ning bussid ei olnud variant, tipptunnil bussi astumine tähendab surma laiakslitsumise tagajärjel. Ma mõtlen vaikselt jalgratta hankimisele, kuid teen seda alles siis kui Londonit veidi rohkem tundma õpin - tuleb sigapalju odavam ja tõenäoliselt ka kiirem, oleneb kuhu kanti ma endale korteri saan.

Saatsin hunnikus CV-sid laiali, nüüd ootan natukene aega ja vaatan kui palju neid vastuseid tuleb. Homme kohaliku aja järgi kell kuus (eestis siis kell 8) õhtul on esimene tööintervjuu, vaatan, mis nad mulle räägivad. Annan siis miski aeg teada, kuidas sellega läks.

Ahjaa, Londonis on sellised asjad nagu Cycle-free Day, mis tähendab seda, et inimesed EI TOHI südalinnas jalgrattaga sõita, sest nähtavasti häirivad nad kohalike taksojuhte ja muud mootorsõidukiliiklust. Homme on üks selline päev.

Järgmise korrani.

Esimene sissekanne.

Niisiis. Kauaoodatud London. Kui te olete siin, et lugeda meisterlikult sõnastatud kirjandust siis võite kohe lahkuda, see ei ole selle blogi eesmärk. Kuna võrgus toimetamiseks on vaja aega ja kohta siis on mu kirjutised aja puuduse tõttu lihtsalt sõnastatud ja subjektiivsed.

Esimesed muljed suurest linnast on toredad, tuli ka aeg, mil ma pean vast oma raskekujulisest rassismist lahti ütlema, sest mul on tunne, et etniliste gruppide tänavatel mõnitamine mõjuks mu tervisele halvasti, kuid kui ekstreemsport teemaks tuleb siis eks ma tee proovi. Vastupidi laialt levinud arusaamale ei ole London tegelikult väga suur linn, in the sense of travelling that is. Mul võttis aega päeva, et suurele enamusele ühistranspordist ja nende korraldusest pihta saada ja need viivad sind põhimõtteliselt kogu aeg igale poole.

Maandusin esimene öö Caroline'i juurde ja see oli hea. Kogu positiivne emotsioon tulenes loomulikult sellest, et olin terve päeva üht ilgelt nõmedat ja rasket kohvrit endaga kaasa vedanud ja mul oli tunne, et mu käsi amputeeritakse. Rohkem ei viitsi primaarsete vajaduste rahuldamisest kirjutada.

Järgmine päev käisin linna peal, Caroline tutvustas mulle sellist huvitavat asja nagu seda on squatting. Kuna mul oli võimalus asi järgi proovida siis võtsime temaga selle ka ette. Squatting on põhimõtteliselt süsteem, kus grupp inimesi kolib sisse tühjalt seisvasse majja (Mitte mahajäetud majja, vaid ikka korralikku ja ilusasse, elektri ja veevärgiga hoonesse), mille eest keegi ei hoolitse ja millega lihtsalt ei tegeleta. Ja need inimesed asuvad seinna lihtsalt eleama. Naljakas kogu selle asja juures on see, et tänu mingile rumalale seadusaugule on see legaalne ja kuigi see maja ei saa kunagi uute elanike omaks võivad nad seal südamerahuga ilma maksmata elada, niikaua kui omanik ISIKLIKULT nad sealt välja kihutab, kuid seda saab omanik teha alles siis kui ta on squatteritele kaks nädalat ette teatanud, et need tõstetakse välja.
Igaljuhul olin ma siis ühes sellises kohas, ööbisin magamiskotiga madratsil. Iseenesest tore kogemus, kuid uuesti seda vast ei teeks, kommuunielu ei sobi mulle ja mulle on oma lühikese elu jooksul mööbel meeldima hakanud.

Erilist pole muud miskit juhtunud, olen tegelenud oma CV kirjutamisega, mida homme laiali hakkan saatma, ja korteri otsimisega, mis on põhimõtteliselt olemas, järgmine nädal teen lõplikud otsused. Uue telefoninumbri muretsemisega tegelen kah siis. Ahjah, muuseumites käisin täna. Teatri- ja filmimuuseumis. Seletada - võimatu. Peab nägema, et seda võimsust kogeda.

Sten

PS Lausa uskumatu kui palju mu inglise keel areneb kui MA PEAN AINULT selles keeles suhtlema. Tore on.