Niisiis. Kauaoodatud London. Kui te olete siin, et lugeda meisterlikult sõnastatud kirjandust siis võite kohe lahkuda, see ei ole selle blogi eesmärk. Kuna võrgus toimetamiseks on vaja aega ja kohta siis on mu kirjutised aja puuduse tõttu lihtsalt sõnastatud ja subjektiivsed.
Esimesed muljed suurest linnast on toredad, tuli ka aeg, mil ma pean vast oma raskekujulisest rassismist lahti ütlema, sest mul on tunne, et etniliste gruppide tänavatel mõnitamine mõjuks mu tervisele halvasti, kuid kui ekstreemsport teemaks tuleb siis eks ma tee proovi. Vastupidi laialt levinud arusaamale ei ole London tegelikult väga suur linn, in the sense of travelling that is. Mul võttis aega päeva, et suurele enamusele ühistranspordist ja nende korraldusest pihta saada ja need viivad sind põhimõtteliselt kogu aeg igale poole.
Maandusin esimene öö Caroline'i juurde ja see oli hea. Kogu positiivne emotsioon tulenes loomulikult sellest, et olin terve päeva üht ilgelt nõmedat ja rasket kohvrit endaga kaasa vedanud ja mul oli tunne, et mu käsi amputeeritakse. Rohkem ei viitsi primaarsete vajaduste rahuldamisest kirjutada.
Järgmine päev käisin linna peal, Caroline tutvustas mulle sellist huvitavat asja nagu seda on squatting. Kuna mul oli võimalus asi järgi proovida siis võtsime temaga selle ka ette. Squatting on põhimõtteliselt süsteem, kus grupp inimesi kolib sisse tühjalt seisvasse majja (Mitte mahajäetud majja, vaid ikka korralikku ja ilusasse, elektri ja veevärgiga hoonesse), mille eest keegi ei hoolitse ja millega lihtsalt ei tegeleta. Ja need inimesed asuvad seinna lihtsalt eleama. Naljakas kogu selle asja juures on see, et tänu mingile rumalale seadusaugule on see legaalne ja kuigi see maja ei saa kunagi uute elanike omaks võivad nad seal südamerahuga ilma maksmata elada, niikaua kui omanik ISIKLIKULT nad sealt välja kihutab, kuid seda saab omanik teha alles siis kui ta on squatteritele kaks nädalat ette teatanud, et need tõstetakse välja.
Igaljuhul olin ma siis ühes sellises kohas, ööbisin magamiskotiga madratsil. Iseenesest tore kogemus, kuid uuesti seda vast ei teeks, kommuunielu ei sobi mulle ja mulle on oma lühikese elu jooksul mööbel meeldima hakanud.
Erilist pole muud miskit juhtunud, olen tegelenud oma CV kirjutamisega, mida homme laiali hakkan saatma, ja korteri otsimisega, mis on põhimõtteliselt olemas, järgmine nädal teen lõplikud otsused. Uue telefoninumbri muretsemisega tegelen kah siis. Ahjah, muuseumites käisin täna. Teatri- ja filmimuuseumis. Seletada - võimatu. Peab nägema, et seda võimsust kogeda.
Sten
PS Lausa uskumatu kui palju mu inglise keel areneb kui MA PEAN AINULT selles keeles suhtlema. Tore on.
No comments:
Post a Comment